Vaat et dekaadipikkuse töö tulemusena on Tartus
Raadil valmimas ERM uus hoone. Tööjärg on nüüdseks jõudnud näitusesaalide kujundamiseni ning personali komplekteerimiseni, kopamehed on ametis Raekoja platsist otse muuseumini viiva Roosi tänava korrastamisega.
Õigusega ripub ERM senise, Kuperjanovi tänaval asuva hoone fassaadil silt „Eesti Rahva Muuseum kolib tagasi koju“ – justnimelt nii see tõepoolest on, sest ajalooliselt on muuseum rajatud esmalt nimelt Raadile. Seda juba aastal 1909, rahva initsiatiivil ja toetusel oma ajaloo ning kultuuri kaitsmiseks ja arendamiseks.
„Samal aastal anti ERMi kasutusse Raadi mõisahoone, mis varem kuulus von Liphardite suguvõsale,“ jutustab ERM avalike ja välissuhete juht Kaarel Tarand, kelle sõnul peaks uuest, septembris 2016 avatavast muuseumist kujunema etnoloogiaalase õppe- ja teadustöö keskus. „Kultuurist meie majas puudust tulla ei tohiks. Kohe kindlasti ei saa sellest majast pelgalt staatilist muuseumi – siin saavad toimuma kultuurilooliselt harivad töötoad kooligruppidele, lasteaedadele ja ka täiskasvanuile, siia tuleb black-box-teater ning konverentsisaalid, kõik tehnilised tingimused ja eeldused maailmatasandil kultuuri(õppe)keskuse loomiseks on sellel hoonel olemas,“ räägib Tarand.
Kümnendiga 2D tasandilt 3D tasandile
Novarc Grupp AS oli hoone projekteerija. Ettevõte, kes sai võimaluse vormida rahvusvahelise arhitektidetiimi lennuka idee reaalseks projektiks. Ettevõtte juhatuse esimees Jüri Rass hindab seda perioodi kui suurimat võimalikku kogemust ning õppetundi. Ka võimalust läbi teha tehnoloogia arengust tingitud arenguprotsesse, nagu näiteks projekteerimise maailmas üleminek 2D tasandilt 3D-le. „Alul sai projekt valmis tehtud vanade traditsioonide kohaselt, 2D. Ent ERM hoone ehituse protsessi käigus liikus maailm, iseäranis alates aastast 2008, edasi 3D-le ning nii otsustasime teha oma kulu ja kirjadega projekti ümber 3D-le,“ räägib Rass.
Toona olla Rassi sõnul osalenud projekti ümbertegemisel 3D-le mitmed praktikandid, kes said sedavõrd mahuka kogemuse läbi end sel määral tõestada, et mõned neist tänaseni ettevõtte palgal on.
Rass toob esile väga head koostööd RKAS-ga. „Eks paljuski mõjutas asjaolu, et tundsime maja väga hästi, olime projekti ju ühe korra, aastal 2011, koguni ümber teinud. Seda seetõttu, et esimene ehituse hange kujunes sedavõrd kalliks, et olnuks ebareaalne,“ meenutab Rass, kes lisab et tubliduselt ei jäänud alla ka peatöövõtja Fund Ehitus.
Novarc osales kogu loomeprotsessis kuni tänavuse jaanuarini, mil hoone valmidusaste võimaldas selle RKAS-le täies mahus üle anda.
Rassi sõnul kujutab kogu ERM hoone projekt endast lennurada, viidates omaaegsele Raadi lennuväljale.
Nüüdisaegne pärimuskultuuri- ning teaduskeskus.
Muuseumi avamiseni on loo kirjutamise hetkel jäänud aega umbes 235 tundi, teadustab ERM koduleht. Tarandi ütlust mööda on kogu protsess kulgenud seni ilma oluliste ajaliste kõrvalekalleteta ning seetõttu võib sekundilise täpsusega lubatud avamiseaega tõsiselt võtta.
Tarand jätkab, et algselt oli ERM uue hoone rajamise arutelu käigus pakutud võimalike asukohtadena välja ka Tallinna linna, kuid kuna muuseumi sünnilinn on siiski Tartus ja nimelt Raadil, ei jätkunud dialoogi asukoha küsimuses kuigi kauaks.
„Nüüdseks on hoone füüsilsielt valmis ja selle omanikule ja edasisele haldajale, Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsisle üle antud,“ jätkab Tarand. „Muuseum jääb edaspidi rentniku rolli. ERM ülesandeks jääb kõik kontseptuaalne, vahetult näituste ning korraldatava programmiga seonduv, kuid hoone majandamise ning haldamisega saab tegelema RKAS,“ selgitab ta.
Tartu valla piirile, nõukogudeaegse Raadi lennuvälja territooriumile rajatud ERM hoone ehitus kujutas Tarandi sõnul endast paiguti ülipikki tööpäevi ehitajaile ja projektijuhtidele, muuseumile ning Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsile aga lõputuid ja peensusteni viivaid dialooge kõikvõimalike hankeprotsesside osas. „Hankeid oli tõepoolest paras hulk, tegemist on ju riigile kuuluva hoonega ning kõik protsessid ja vara ostmine saab toimuda üksnes hangete alusel,“ sõnab Tarand. Ometi nautis kogu meeskond Tarandi sõnul protsessi igat etappi.
Õue, muuseumi territooriumile on rajatud lisaks algselt looduslikule järvele veel mitu tehisjärve, mis moodustavad omavahel nö järvede kaskaadi. „Järvedel on siin mitmene tähendus – nii ökoloogiline, kui esteetiline aspekt,“ räägib Tarand.
ERMi uus hoone asub täpipealt linna ja Tartu valla piiril, kaugus Raekoja platsist 1.9 km. „Seetõttu toimus kõik ehituslik asjaajamine paralleelselt nii linna kui vallaga,“ märgib Tarand.
RKAS tahab olla muuseumile hea peremees.
Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi ERM projektidirektor Peeter Mauer on mees, kes on ERM hoonega seotud olnud selle rajamise kõikides protsessides ja kõikidel etappidel, enda sõnul alates aastast 2003. „Tõsi, seda erinevates rollides ja erinevatel ametipostidel,“ märgib Mauer, kes osales muuhulgas ka hoone arhitektuurivõistluse komisjonis. Toona, aastal 2008, oli mees ametis kultuuriministeeriumis.
Peale vabariigi valitsuse poolset otsust alustada ERM hoone ehitusega loodi selleks spetsiaalne sihtasutus, Mauer määrati protsessi juhtima. Mõne aja pärast aga leidsid mitmed instantsid, et säherdune lahendus pole parim ning kogu ERM hoone ehitusega seonduv otsustati anda RKAS-le, Mauer jätkas protsessi juhtimist, ERM projektidirektorina.
Ehituse peatöövõtu hanke võitis Fund Ehitus, kes on võetud ülesandeid Maueri sõnul igati kohusetundlikult täitnud. „Mehed on tublid, ega midagi öelda ei ole,“ sõnab ta. Mauer jätkab, et ehitusprotsessi algusaastal, 2012, korraldati hange ka ehitusjärelevalve osutamiseks, ent see kukkus sisuliselt läbi – vaidlused kujunesid liialt pikaks ning nii otsustas RKAS jätkata ehitusjärelevalvega täiesti oma jõududega.
„Meie kompetents võimaldas seda täielikult ning see tundus tol hetkel ainuõige valik,“ räägib Mauer ja lisab, et tema hinnangul oli see kogu protsessi olulisimaid ning ühtlasi õigemaid otsuseid. „Ma ei kahetse seda sammu tänaseni hetkegi – võtsime ju sisuliselt üle vastutuse oma valdusesse jääva hoone ehituse eest. Kui näiteks kümne aasta pärast selguvad vead – kohe kindlasti selguvad, kasvõi pisiasjad -, siis saame vaadata vaid peeglisse, ei ole kellegi teise otsa vaadata,“ sõnab Mauer muigamisi. „Ka jäi sel moel ära väga suur ja ajamahukas info edastus nö kolmandale osapoolele, kogu protsess kulges vahetumalt ja ladusamalt,“ ütleb Mauer.
Odavaim pole alati arukaim.
Ta jätkab, et kuigi kogu hoone ehitus ja sisekujundus toimub läbi riigihanke, ei tähenda see alati vältimatult odavaimate lahenduste väljavalimist. „Näiteks kui tellime mõnele ruumile sisustust, on ennekõike oluline leida arhitekti poolt soovitule lähedaseimad sisustuselemendid. Näiteks kasvõi valgustid – alati ei pruugi olla võimalik turult leida parima hinnapakkumisega, projektis kirjledatud identseid valgusteid, sel juhul tuleb püüda leida samalaadsed,“ selgitab Mauer riigihanke protsessi olemust.
Ta jätkab, et ajal, mil hoone ehitust planeeriti, konsulteeriti sarnaste projektide ehituse kogemuse osas väljaspool Eestit. „Britid ütlesid meile, et alla 20 000 naela / m2 kohta ei tasu lootagi,“ sõnab Mauer. Ent siinmail mõisteti, et säherdust summat ei saa meil selle jaoks iialgi olema ja brittidega võrdlus ei ole meie jaoks objektiivne. „Nii sai kokku lepitud, et meie jääme ligikaudse maksumuse 1000 eur/ m2 kohta. Sellest oleme tänaseni suutnud kinni pidada. Tõsi, arvukate dioaloogide ja kompromisside hinnaga, ent siiski,“ sõnab Mauer.
Targa maja lahendus.
Maueri hinnangul on üks markantsemaid ning tähelepanuväärsemaid asjaolusid muuseumi juures nn passiivse säilitustehnoloogia kasutuselevõtt. „See idee jõudis meieni läbi Helsingi ülikoolis töötava Jarek Kurnitski, kes töötas muuseumi jaoks välja nö madala tarbimise tehnoloogia, mis on võrreldav tänaste nn tarkde majade kontseptuaalsete lahendustega,“ sõnab ta. Täpsemalt seisneb see selles, et ühe kindla museaali tarbeks luuakse kindlate omadtustega keskkond. Näiteks esimene Eesti Vabariigi lipp – seda kaitseb kindla niiskuse astme – ning temperatuuriga 2 m3 suurune nö kapsel, selgitab Mauer. Mujal muuseumi ruumides on tema sõnul lähtutud peamiselt külastaja vajadustest. „Siia majja peab inimesel olema hea tulla!“ sõnab ta.
Muuseumi hoidlaruumides on loodud võrdlemisi püsiv temperatuur. „Vahemik võib olla 8-23 kraadi, seda vastavalt aastaaegade muutusele,“ lisab Mauer.
Energiat saab muuseum Tartu linna Kaugküttevõrgult (Tartu Fortum). „Leidsime selle peale põhjalikke arutelusid optimaalseima olevat.“ Kõrvaltvaatajate seast kostnud Maueri sõnul ridamisi kommentaare „kas päikesepatareisid ei saanuks kasutada?“, kuid nood ei tulnud Maueri sõnul kõne alla liialt suure investeeringumahu tõttu.
Mauer loeb enda jaoks suurimaks õnnestumiseks kogu ehitusprotsessi juures asjade toimima saamist – „See tundub uskumatuim, et kõik see hakkabki toimima, me saamegi selle kõigega just nii toime, nagu oli plaanitud!“
Kairi Oja
Äripäeva kaasautor
www.ehitusuudised.ee